Kiire palgakasv tuleb tuleviku arvel

8% palgatõus on väga, väga kiire. See näitab, et meil on tööjõuga juba päris halvasti – inimesi, kes oskaksid ja tahaksid tööd teha, ei jätku, ning see loob suure palgasurve. Selline olukord sööb vaikselt, järjepidevalt Eesti majanduse konkurentsivõimet.

Kui palgatõusule kõrvale panna, et samal ajal kasvas majandus 1,7% ja et palk kasvab majandusest oluliselt kiiremini juba kolm aastat, on põhjust olla murelik. Nii suurt palga ja majanduskasvu erinevust ei ole me näinud 2008. aastast.

Loomulikult on üksikisiku tasemel palgatõus hea uudis. Ka mitmes sektoris on esialgu mõjud positiivsed, kuna tarbijad kulutavad rohkem raha. See kõik on aga tuleviku arvel. Piltlikult öeldes ei saa süüa kooki, samal ajal eeldades, et seesama kook on ka homme olemas.

Kiire palgakasvu ohud

Esiteks moodustab palk suurima osa Eesti ettevõtete tööjõukuludest. Kõik kulud, sh tööjõukulud, kajastuvad toodete ja teenuste hinnas. Kui hind tõuseb, väheneb üldiselt selle konkurentsivõime turul.

Numbrid näitavad, et ühe tööjõule kulutatud euro eest toodetud lisandunud väärtus on viimase viie aasta madalaimal tasemel. See tähendab, et tõhusus ei ole palgakasvule järele jõudnud ja otstarbekam on hakata otsima siinsele tööjõule alternatiivi. Kardetavasti võime näha veelgi rohkemate etevõtete, eeskätt tööstuse, Eestist lahkumist.

Teiseks tahame, et meie ettevõtted teeksid targemat tööd, et meie tooteid ja teenuseid oleks võimalik kallimalt müüa. See ei tule üleöö. Kui palgakulud söövad kasumi, jääb vähem võimalusi investeeringuteks tootearendusse ja tootlikkuse tõstmisse, ent ka oma töötajate arendamisse ja nende oskuste täiendamisse.

Kolmandaks, kallim tootmine vähendab ka riigi tasandil ekspordi konkurentsivõimet – turistid ei tule siia, sest siin on kallis, sakslased ei osta meie kaupa, sest see on kallis jne. Palgakasv elavdab küll siseturgu, ent Eesti siseturg on küllaltki väike ja tõsised tootjad toodavad juba praegu lõviosa ekspordiks.

Mida ette võtta?

Loomulikult mõjutab Eesti majanduse olukorda maailmas toimuv, kuid siiski saame palju ära teha, eeskätt just palgasurve leevendamiseks.

Senisest veelgi jõulisemalt tuleb tegeleda tööjõupuuduse probleemi lahendamisega. Valitsus on samme astunud (OSKA, peamiselt IT-sektori töötajatele keskendunud Work in Estonia programm, välismaalaste seaduse leevendamine) ja need on olulised, kuid ei lahenda praegust aina akuutsemaks muutuvat olukorda.

Näide ehitusest: sektori hinnangul vajavad nad väljaõppinud, kutse omandanud töötajaid 2,5 korda rohkem, kui praegu tuleb haridussüsteemist. Samas on käärid ka selles, keda õpetatakse: ligi 60% on viimistlejad, ent pakutavatest töökohtadest on vaid umbes neljandik viimistlejatele. Tööturu vajaduste ja hariduse kokkusobitamisega tuleks tegeleda mitte vaid pikka perspektiivi vaadates, mida tehakse OSKA programmiga, vaid vaadata rohkem ka lühiajalisi vajadusi.

Teiseks välistööjõud – kiidan valitsust töö eest välismaalaste seaduse leevendamisel, kuid siin tuleks taas olla julgem ja mitte jääda poolele teele. Välistöötaja palganõuet ei tuleks alandada mitte Eesti, vaid sektori keskmise palgani. Samuti tuleb sisserände kvooti suurendada vastavalt sellele, kui palju väheneb tööealine elanikkond.

Eeskätt tuleb aga teadvustada, et tööjõupuudus on Eesti arengu ja eestimaalaste heaolu kasvu üks olulisem takistus. Me konkureerime töötajate pärast meist palju jõukamate ja parema kliimaga riikidega. Kui me ise ei ütle välja, et inimesed, kes tahavad Eestis töötada, ettevõtlusega tegeleda, väärtust luua, on teretulnud, pole meil ka loota, et teotahtelised töötajad hakkavad siia ise tulema.